Detsember on Sauga Põhikoolis alati oodatud aeg. Koolimaja on täis elevust, sest jõulud lähenevad.  Puudu oli veel jõulude sümbol – kuusepuu. Aulasse peab saabuma kõige uhkem jõulupuu, mida keegi veel näinud polnud. Aga kes toob selle puu? Päkapikk Margit leidis, et selle erilise ülesande jaoks on kõige parem kaasata kooli õpilasesinduse tublid ja teotahtelised päkapikud, kellele võis alati loota.

 

Päkapikkudel seisis ees tähtis ülesanne: valida välja ja tuua kooli jõulupuu. Päkapikk Margit oli selleks päevaks juba kõik ette valmistanud, koos õpilasesinduse päkapikkudega pandi paika täpne plaan – määrati päev ja mets, kuhu minna, ning jagati vajalikud ülesanded. Kui kõik oli otsustatud, algas ootusärev aeg, mil päkapikud lugesid päevi, et lõpuks saaks üheskoos metsa minna ja jõulupuu leida.

 

Kui see päev lõpuks saabus, kogunesid kuusteist rõõmsat päkapikku – Emily, Marin, Mirabel, Loore-Mai, Loore, Lisandra A, Mirell, Erleen, Loore-Lee, Lisandra E, Isabella, Nora, Mariite, Markus ja mini päkapikk Parker – valmisolekust pakatades. Maa oli valge, lumevaip õhuke, kuid piisav, et õige meeleolu luua. Metsasügavustesse liikusid nad naeru ja elevusega, igaüks endas kindel, et just tema silm märkab seda täiuslikku kuusepuud.

 

Päkapikud otsisid metsas kaua. Mõni puu oli liiga kõrge, mõni liiga väike, mõnel jällegi oksad liiga hõredad. Aeg-ajalt jäi keegi seisma, silmitses mõnd kuuske, kuid noogutas siis vaikides ja liikus edasi, nagu tajuks, et see polnud veel see õige.

 

Kauem otsides jäi pilkude ette kaks erilisemat puud. Esimene oli sirge, tihedate okstega kuusk, mis tundus täiuslik, kui vaadata kaugelt. Teine, pisut väiksem, paistis kohe silma oma õrnalt härmatisega kaetud okste poolest, mis sätendasid nagu hõbedane pits. Päkapikud jagunesid kaheks rühmaks – üks kiitis esimese puu ilu ja majesteetlikkust, teised tõid esile teise puu erilist sära ja õrna ilu.

 

Päkapikud uurisid hoolikalt mõlemat puud, kaaludes, milline neist võiks kõige paremini aulat kaunistada ja jõulumeeleolu luua. Keegi ei öelnud seda otse, aga igaüks teadis – see peab olema täiuslik kuusk, mis mahutaks kõik kaunistused ja kingiks kõigile sooja jõulutunde.

 

Lõpuks jäid pilgud pidama väiksemal kuusel. Selle säravad oksad meenutasid päkapikk Emilyle ja Marinile pehmeid pitsilisi lumehelbeid, mis andsid puule erilise võlu. Nad naeratasid teineteisele ja tundsid mõlemad, et see ongi see puu, mis pidi saama nende kooli jõulupuuks.

 

Päkapikk Margit kiitis valiku heaks ning töö võis alata. Päkapikk Markus haaras otsustavalt sae ja asus kuuse tüve saagima, teised päkapikud hoidsid samal ajal oksad kõrvale, et kõik sujuks kiiresti ja turvaliselt. Kui kuusk oli lõpuks langenud lumevaibale, kinnitati see hoolikalt nööridega, et üheskoos metsast välja tõmmata.

 

Teekond tagasi polnud pikk, kuid maa oli konarlik ja väljakutseid pakkuv. Päkapikud seadsid end ritta, köitest tugevalt kinni hoides, ning hüüdsid üheskoos: „Kolm, kaks, üks – tõmmake!“ Vahepeal oli keegi kännu otsas uppis, teine jälle lumehanges küliti, kuid iga kord tõusti püsti, raputati end puhtaks ja liiguti naerdes edasi.

 

Kuuse tõmbamine muutus peaaegu mänguks, kus iga takistuse ületamine tõi veelgi rohkem naeru ja rõõmu. Kui lõpuks jõuti metsaserva, tundsid kõik, et see polnud lihtsalt puu, vaid nende kõigi ühine pingutus ja seiklus, mis tegi kuuse eriliseks märgiks.

Kuusk saabus kooli uhke musta tõllaga, mille rattad krudisesid kergelt lumisel teel. Kõrge ja majesteetlik puu piilus oma okste tippudega üle käru ääre, justkui uudistades, kuhu ta nüüd jõudnud on. Koolimaja hoov oli kaetud valge lumevaibaga, akendest helendav valgus kutsuvalt säramas, tundus talle väärikas koht, kus end püsti ajada ja kõigi rõõmuks jõuluehtes särada.

 

Kui kuusk lõpuks kooli aulasse püstitati, täitis ruumi eriline lõhn ja meeleolu. Küünalde sära ja kuuse roheline sätendus sulandusid üheks, ja tundus, et kuusk justkui elustas end ise. See puu polnud lihtsalt kaunis – see oli osa päkapikkude kõigi ühisest seiklusest. See kuusk ei ole mitte lihtsalt puu vaid meie koolipere jõulumeeleolu sümbol ja soojuse kandja.